Pensionireformist läbi “Sõltumatu” prillide

Olen mõelnud pensionireformist kirjutada, kuid lükkasin kirjutamist edasi, et rääkida Sinuga pensioni teemal läbi uue raamatu “Sõltumatu” konteksti. Ja postituse lõppu lisasin enda mõtted. 

MJ DeMarco nimelt pole Sinu tavaline koolitaja või finantsguru või panga finantsnõustaja (neid on meil Eestis jalaga segada ning enamik räägib sama reaalses elus mittetoimivat lolli juttu palgatöö kõrvalt väikeste summade säästmisest ja selle summa kasvatamisest liitintressi abil) – MJ DeMarco kirjeldab teekonda mida mööda jõuda reaalse rikkuse ja veelgi olulisem, vabaduseni, et saaksid ellu viia enda unistused ja nautida SÕLTUMATUT elu. Ja peale kahe raamatu pole tal midagi muud mulle ega Sulle müüa – seega tal suva, ta ei pea Sulle poliitkorrektset juttu ajama, et teha lisamüüki – tema raamatud on pikad ja põhjalikud, valusalt teravad ning mõeldud muutma lugejate ehk minu ja Sinu elu. Seega MJ DeMarco on miljonär, kes elab juba üle paarikümne aasta SÕLTUMATUT elu ning kulutas kolme aasta vältel aega, et panna kirja kuidas tema teekonda jäljendada ning saavutada sarnased tulemused.

Kui Sinu jaoks on okei teha seda, mida teevad keskpärased inimesed keskpäraste tulemuste saavutamiseks, siis siit edasi ei tasu lugeda. Jätka parem kogumist indeksfondis – ja saad keskpärasuse.

Pensionireformist läbi “Sõltumatu” prillide (mõtteid raamatust pensioni kohta)

Pensionisambad, börsil investeerimine ja hinge lämmatav säästlikkus on neile, kes kummardavad liitintressi fantaasiat ja soovivad olla nagu nagu kõik kuradima teised siin planeedil.

Selle tempoga, nagu Su pensionisambad kasvavad, pääsed Sa pensionile kahekümne neljandal sajandil.

– MJ DeMarco, raamatute “Miljonäri kiirtee” ja “Sõltumatu” autor

Skripti soovitused, mida masside lambad järgivad: Alusta pensioni planeerimist. Kuula tülgastavate raadiosaatejuhtide nõuandeid. Kuula finantsnõuandeid, mida jagavad läbikukkunud börsimaaklerid. Õpi, kuidas rikkaks saada inimestelt, kes ise ei ole rikkad. Säästa 10 protsenti oma palgast, maksimeeri kolmas pensionisammas ja tee makseid indeksfondi. Investeeri kõik oma säästud aktsiaturgu, looda 10-protsendist kasvu ja palveta, et krahhi ei tuleks. Usu, et Sa saad kuuekümne viieselt pensionile. Usu, et Sa oled kuuekümne viieselt elus. Usalda panku. Usalda liitintressi, lootes, et see annab Sulle aastas 10 protsenti tootlust hoolimata sellest, et viimasel kümnendil on intressimäär olnud null. Usu, et majandusel on Sinu jaoks alati töökoht varuks.

Veel skripti soovitusi – kas need tulevad Sulle tuttavalt ette? Peaksid, sest neid levitatakse ka Eestis.
– Selleks et saaksid minna jõukana pensionile, pead olema aastakümneid kannatlik ja laskma „liitintressi“ maagial oma tööd teha.
– Pensionile minnakse kuuekümne viieselt ning kui Sa oled eriti töökas ja hea investor, viiekümne viieselt.
– Jõukuse kasvatamise usaldusväärsed vahendid on pensionifondid ja hästi hajutatud väärtpaberiportfell, täpsemalt indeksfondid.

Raharaamatute laviini taga varitseb SKRIPT ja tema finantsasutuste külvajad, mitme triljoni dollarine finantssektor, mis koosneb pankadest, valitsusasutustest, fondidest ja fondihalduritest, sealhulgas vahendajatest, kes neid toetavad. Mis on nende ülesanne? Suunata Sinu finantstulevik usu-ja-palveta stiilis kolme kontrollimatu ja ennustamatu turu haardesse: tööjõuturg, aktsiaturg ja kinnisvaraturg. Täpselt nii, seo oma pension aktsiaturuga, kamba puutumatute pankuritega ja Ponzi skeemi laadse sotsiaalkindlustusega, mida toetab igiliikurist trükipress nimega valitsus.

Külasta oma finantsteemalist lemmikveebilehte ja loe ise: nad ütlevad Sulle, et jõuka ja mugava pensionipõlve saladus on usu-ja-palveta: 50 aastat investeeringuid aktsiatesse, võlakirjadesse või mis tahes hetkel mullitavasse varaklassi.

Kui me kanname „raha ajaväärtuse“ põhimõtte üle ajale endale, jõuame samale järeldusele: Vaba aeg täna on parem kui vaba aeg homme. Noorusaja müük (tehes tööd viis päeva nädalas), et saaksid osta aega vanaduspõlves (et pensionipõlvest saaks Sinu elu koidik), on väga halb panus.

Järgi SKRIPTi ettekirjutust ja Sa oled kinni kehvas tehingus, kus vaba aeg kui selline eksisteerib ainult nädalavahetustel, vähemalt pensionini, mis saabub jumal-teab-millal mustmiljoni aasta pärast. Pensionipõlve nimeks võiks samahästi olla „vaba aja sähvatus enne surma“.

Vastupidiselt eelkirjeldatule investeeris MJ oma elutöö süsteemi, mis austab aega. Tema elus oli 23 tööle pühendatud aastat ning ta saab nautida uskumatut 42 aastat vaba aega, millest enamikku saab ta kasutada pärast seda, kui on kolmekümnendates pensionile läinud. Tema sõnavarasse ei kuulu sõnapaar „mitte kunagi“, küll aga sisalduvad selles „millal“, „kus“ ja „kuidas“. Mis Sa arvad, kummale saab elus osaks rohkem suurepäraseid kogemusi: sõprust, kunsti, reisimist, toetust ja hingelist rahulolu? Kui eluportsjonid tilgutavad oma viimaseid piisku ja vikatimees koputab õlale, siis mida Su hing tunneb – kahetsust või rahu?

[inf_infusionsoft_inline optin_id=”optin_10″]

Peeter Pärteli mõtted ja tegevuskava seoses II sambaga

Mul on häbi tunnistada, et olen seda süsteemi kunagi ka ise müünud. Siis kui see välja tuli 2002 aastal ja mul oli veel 0 finantskirjaoskust ning iga allkirja eest pensionifondi haldurilt saadud tasu tundus mulle kui õpilasele ahvatlev. Lisaks sain kasutada enda autoriteeti – olin ju ikkagi Eesti õpilaste esindusorganisatsiooni Eesti Õpilasesinduste Liit juhatuses ja peaaegu iga kooli uks seega avatud – lammaste kari aeti saali kokku kuulama esilammast (selguse huvides, esilamba all pean silmas end… no ja aegajalt oli ka teisi kaasas – tagantjärgi tarkusena saab öelda, et keegi meist tegelikult asjast aru ei saanud, kuid meil olid Panga poolt kaasa antud slaidid).

Leidsin eelmine suvi enda vanemate garaažist kasti kooliaegse pahnaga ning seal see oli – meie 2002 aastal kasutatud müügiesitlus millega inimesi veensime II sambaga liituma. Selles hirmutati suurte punaste tähtedega “Mida aeg edasi, seda väiksemaks jääb riiklik pension!” hmh, ma pole tähele pannud uudist, et riikliku pensioni oleks vähendatud. Selles oli joonis taburetist – ikkagi kolm sammast. Selles oli lubadus, et 2035 aastaks on riiklik pension 409 eurot. Halloo… me oleme sellest juba möödas! Üks valeks osutunud “mitte-lubadus” teise järel… Selles oli kaval petukas “Põhimõtteliselt maksad sellest 6% ise ainult ca 1,5%” – et kui ei maksaks, siis saaks kätte 2% osast tulumaksu võrra väiksema osa… ja riik ei paneks 4% juurde (mainimata oli, et esimese samba arvelt) jne. Slaidides toodud Jaani näites läks ta pensionile 2492 eurose palgaga… ehk siis palka ilustati, riikliku pensioni näidati väiksemana… üak… jõuame viimase slaidini: Pikaajaline oodatav tootlus 6,5% – 7%.

OK, vähemalt ma ostsin ise sedasama [SEB Progressiivne Pensionifond (Aktiivne)], mida müüsin – mistõttu saan kontrollida lubatu ja reaalsuse vahet – avades täna Pensionikeskuse lehe Minu päringud -> II samba tootlus aastas saan vastuseks vapustavad 2,87%.

Loodan, et Sa mõistad erinevust – kui 7% tootlus hakkab 45 aastase graafiku peal juba “hokikeppi” meenutama, siis kui 2,97% panna 45 aasta peale on suht lame tulemus (igas mõttes, nii graafikul kui sisuliselt).

Finantskirjaoskuse kasvades hakkasin seda II samba makset nimetama pangandusmaksuks millega hoolitsetakse selle eest, et Sinu pankur vaeseks ei jääks. Kusjuures, suures pildis on väga oluline pankurite eest hoolitseda, sest meie kasutatav rahasüsteem ehk kreditism kukuks kokku kui pankur iga aasta korralikku kasumit ei teeniks.

Õnneks ma alustasin finantskirjaoskuse omandamist 2008 aastal ning saavutasin finantsvabaduse 2015 aastal ehk mul on sellest II sambasse kogunenud rahast suva – see ei ole osa minu finantsplaanist. Seega põhimõtteliselt ei juhtuks minuga midagi kui riik või fondihaldur selle omastaks. Ma pole sellega nagunii arvestanud.

Seoses pensionireformiga on mul siiski võimalik teha kaks valikut fondihalduri mängust välja jätmiseks. Kumba kasutada?
Esimene ja populaarne valik nagu oleme kuulnud oli kogu samba süsteem kuradile saata ning anda sisse korraldus “nui neljaks, andke mu raha tagasi”. See ei ole minu valik. Juba põhimõtte pärast võiks mängu edasi mängida… ja jätta hetkel selle tulumaksuga riik toetamata… samuti pole paha see, et 2% + 4% mänguraha lisandumine kontole jätkub. Eriti kuna valik kaks on muuta see enda mänguks.
Teine ja vähe tutvustatud valik (vihje: sellega fondihaldur ei teeni eriti) on muuta mäng enda mänguks ja liigutada II sambas olev raha PIKi ehk Pensioni Investeerimiskontole (avaldus vaja esitada enne 31.07.2021). Veelgi vähem on tutvustatud võimalust (sest sellega ei teeni pank üldse midagi) jätta kogu raha lihtsalt kontole ootama mõistlike võimalusi. Et siis iga kuu liigub 2% aktiivsest tulust + 4% esimese samba arvelt PIK kontole ja jääbki sinna. See on minu plaan – liigutada raha PIK kontole ja jätta see ootama börsikrahhi järgset aega. Seejärel kui mul tõesti on igav ja aega, siis teha investeering igavatesse ja turvalistesse kinnisvaraga tagatud võlakirjadesse (mitte spekulatsioon aktsiatega). Või siis teen endale selgeks kuidas luua võlakirjad, millesse saaks PIK kontolt panustada ning ostan endaga seotud võlakirju.

Minu plaan pole Sinu plaan. Käesolev arvamusavaldus pole soovitus. Ise teed, ise vastutad. Ehk tore, et lugesid, kuid otsustama pead ise. Loodetavasti on Sulle abiks peagi ilmuv raamat “Sõltumatu” – see sisaldab väga valusat tõde kuhu masside järgi liikudes jõuad. Ning näitab perspektiivi kuhu on võimalik sihikindlalt liikudes jõuda – Sõltumatu unistuste elu.

[inf_infusionsoft_inline optin_id=”optin_10″]